Terapeut


Ravimassöör Kuldar Viikma

Oman keskastme meditsiiniharidust (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 2002). Põhjalikuma massööri kutseõppe läbisin 2003. aastal M.I. Massaažikoolis (Eesti Massaaži- ja Teraapiakool). Sellele järgnes füsioteraapiaalane täienduskoolitus TÜ avatud ülikoolis (2004). Siia lisanduvad tugi-liikumiselundkonnaga seotud probleemistikku ning vastavaid ravimeetodeid käsitlevad koolitused.

Eravastuvõttu alustasin 2005. aastal. Algul toimus vastuvõtt Kaarli Massaažikeskuses, alates 2018. aastast töötan Lümfiteraapia ja Taastusravi Kliinikus. 


Krooniliste lihasvaevuste efektiivne ravi

Oma töös olen eelkõige keskendunud tugi-liikumiselundkonna krooniliste probleemide lahendamisele – lihaste ülepinge, valu, jäikus, liigeste valu ja liikuvuse piiratus, lihasdüsbalanss, kroonilised vigastused. Valdava osa minu klientuurist moodustavad inimesed, kes on juba pikemat aega üritanud enda probleemile lahendust leida. Paljud neist on olnud vaevustega kimpus aastaid, olles samal ajal külastanud erinevaid arste ja terapeute.

Lähenen igale kliendile individuaalselt – vastavalt tema vanusele, tugi-liikumiselundkonna seisundile, füüsilisele aktiivsusele jne. Lisaks valust ja muudest vaevustest vabanemisele on teraapia eesmärgiks selgitada välja probleemse seisundi tekkimise põhjus, võimalusel see kõrvaldada, ning seeläbi saavutada võimalikult püsiv tulemus.

Teraapia tõhususe alustalaks on loomulikult ravimassaaž, millist niisama lihtsalt mujalt ei leia, kuid samas ma pööran suurt tähelepanu ka võimlemisharjutustele. Näiteks pikemat aega kestnud ning süvenenud lihasdüsbalanssi ei ole võimalik täielikult kõrvaldada, kui domineerivate lihaste poolt alla surutud ja liiga nõrgad lihased jäävad tugevamaks treenimata.


Kliendid räägivad

Kärli Maria, 37

Olen teismelisest saati kannatanud peavalude käes. Aastatega läksid hood tihedamaks ja valu kangemaks. Käisin igal pool abi otsimas - neuroloogi, silmaarsti, massööri, kiropraktiku, füsioterapeudi, nõelravi, homöopaadi ja lausa nõia juures. Mitte miski ei aidanud ja lõpuks jäin pea et voodihaigeks. Iga vale liigutus vallandas järjekordse valuhoo. Pea keeramine või kallutus, koti kandmine, kummardamine või isegi köhatus oli käivituseks. Valust tekkisid halvavad migreenid, mis võisid kesta nädalate kaupa. Pinge ei olnud ainult peas ja kuklas, vaid ka õlgades ja terves seljas. Üks pidev näriv ja põletav piin, nii öösel kui päeval. Tee mis tahad, mitte kuskilt abi ei saanud. Mõned spetsialistid arvasid, et mõtlen välja või kujutan endale ette, kuna olin juba aastaid käinud ravi otsimas, aga mitte mingid tabletikuurid või raviprotseduurid ei aidanud. Elu ei tundunud enam elamist väärt. 

Järjekordselt uurides, mis ometi võib minuga valesti olla, sattusin lõpuks ravimassöör Kuldar Viikma juurde. Mäletan, et hind tundus mulle kallis, kuid täna olen ma ütlemata tänulik, et otsustasin proovida. Ta uuris põhjalikult minu lihaste tasakaalu ja müofastsiaalseid pingeid ning nägi, kus ja milles võis olla probleem. Meie esimesed raviseansid ei olnud minu jaoks kerged. Kogesin, et alguses võis valu hullemaks minna, kuid tasa ja targu ilmusid esimesid märgid paremuse poole. Teatud liigutused, mis varem silme eest mustaks lõid, kannatas kergemini läbi viia. Peatselt sain juba hakata asju tõstma ja pead liigutama, ilma et oleks vallandunud valuhoog. Samuti kodused harjutused aitasid omakorda lihaseid tugevdada ja tasakaalustada. 

Kõik see aitas minu seisundi paranemisele niivõrd hästi kaasa, et sain vaikselt tagasi tavapärasesse ellu. Tänaseks tean, et aastatega kannatatud peavaludest oli mul tekkinud krooniline migreen, tüsistusena. Selle all kannatan siiamaani, kuid ei anna võrrelda, mis seisus olen ma täna ja mis seisus olin toona. Tänu Kuldarile sain oma elukvaliteedi tagasi ja jään talle lõpmatuseni tänulikuks.


Isiklik kogemus

Kui ma ei oleks terapeut, siis võib-olla kuuluksin ka ise nende inimeste hulka, kes oma krooniliste valudega käivad ühe spetsialisti juurest teise juurde. Minu alaseljavalu oli tingitud sellest, et noorukieas olin ühekülgselt sooritatud raske maatööga enda lihased põhjalikult tasakaalust välja viinud. Kui selg rohkem koormust sai või pidi pikemat aega sundasendis olema, siis hakkas jälle valutama. Lihaste düsbalanss oli nii suur, et vahel võttis käies lausa lonkama. Selline olukord võib tegutsemisvõimalusi üsna olulisel määral piirata, kuid sellega ei pea leppima. Tänu teadlikule ja järjekindlale tööle enda lihastega ning selle tulemusel paranenud lihastasakaalule, talub mu selg 40ndates eluaastates koormuseid tunduvalt paremini kui aastaid tagasi.