Mõtteid ja tähelepanekuid


Krooniline valu põhjustab stressi

Võib ju mõelda, et see on siililegi selge, et valu tekitab stressi. Ent kui esineb ka muid stressitekitavaid faktoreid, siis me võib-olla ei pruugi endale teadvustada, milline asjaolu mängib kõige olulisemat rolli.

30ndates eluaastates meesklient arvas, et ta on stressis ettevõtlusega seotud probleemide pärast. Kuid samal ajal alaseljas ja ühel pool kõhu piirkonnas esinenud valude tõttu ta ei olnud saanud juba aasta aega oma armastatud spordiharrastusega tegeleda. Pooleteise aasta jooksul ta oli külastanud erinevaid arste ja terapeute, kuid probleemile lahendust ei olnud leidnud. 

Vaevuste põhjuseks oli lihasdüsbalanss alaseljas ja vaagnavöötmes, mis oli arvatavasti tingitud nooremas eas heitealadega tegelemisest, kuid võimalikke põhjuseid oli veel teisigi. Juba pärast mõne seansi läbimist ta tundis, et võiks uuesti trennis käia proovida. Valud veel siiski päriselt kadunud ei olnud ning vahepeal, nt pärast tugevamat treeningut, andsid lühiajaliselt jällegi rohkem tunda, kuid üldkokkuvõttes olukord järk-järgult paranes ning koos sellega ta sai aja jooksul ka treeningkoormust tõstma hakata.  

Mõned kuud pärast ravikuuri algust ta ütles, et nüüd ta saab aru, millest tal see stress oli tingitud. Ettevõtluses esines jätkuvalt probleeme, kuid ei olnud enam valu, mis takistas tal trennis pingeid maandamas käia.


Kas on ikka vaid ealised muutused?

Üks 60ndates aastates meesterahvas, kes oli minu poole samuti alaseljavalu tõttu pöördunud, ütles oma järjekordselt teraapiaseansilt lahkudes: „Täna hommikul trepist alla tulles ma mõtlesin endamisi, et selline hea kerge tunne oleks võinud jalgades olla juba palju nooremas eas.“ 

Ehk saavad siit mõtteainet inimesed, kes arvavad, et kõik nende vaevused on tingitud ealistest muutustest ning sinna ei olegi midagi parata. 


Parem lihastasakaal võimaldab paremini liikuda  

Tegemist on samuti iseenesestmõistetavusega, kuid seda peab ikka ja jälle meelde tuletama. Mida suurem on koormus, seda hoolikamalt tuleks lihastasakaalu jälgida, kuna sellega kaasnevalt võib ka lihasdüsbalansi kahjulik toime tugevamalt avalduda. Ja loomulikult, mida suurem on lihaste tasakaalutusseisund, seda suuremaid probleeme võib see endaga kaasa tuua.  

59-aastane meesklient oli 15 aastat tagasi läbinud võistlustel 10 km jooksu 57 minutiga. Ta ei tundnud ennast sel hetkel just kõige paremini, krooniline alaseljaprobleem andis juba siis jooksu ajal natukene tunda.  

Ravikuuri alustades oli tema spordiga tegelemine alaseljavaevuste tõttu juba niivõrd tõsiselt häiritud, et näiteks jooksmine oli vahepeal tulnud üldse ära jätta. Aasta ja mõne kuu möödudes oli alaselja seisund nii palju paranenud, et ta sai talvel ilma suuremate probleemideta aktiivselt tegeleda suusatamise ning kevadel jooksmisega. Jooksutreeningutega seoses ta avastas, et suudab nüüd 10 km läbida 53 minutiga. Ta märkas, et tal on eriti kerge liikuda just järgmistel päevadel pärast teraapiaseanssi. Kui seansist oli möödunud juba rohkem aega, siis ta enam kaugeltki sellist tulemust ei saavutanud. 

Mida kauem on lihaste tasakaalutusseisund püsinud ning aja jooksul süveneda ja kinnistuda saanud, seda kauem võib võtta aega selle kõrvaldamine. Kui tasakaalustumisprotsess ei ole veel piisaval määral toimunud, siis võib lihasdüsbalanss ka sümmeetrilise liigutustegevuse juures ikkagi taas süvenema hakata.  

Mõned kuud hiljem ta osales ööjooksu 5 km distantsil, kus saavutas suisa parima tulemuse nii enda vanuseklassis kui ka üks aste nooremate arvetuses. Sellest mõned nädalad hiljem toimunud Tallinna sügisjooksul jäi küll eesmärgiks võetud 50 minuti piir alistamata, kuid isiklik rekord sai ikkagi püstitatud. Ta ütles, et on praegu elu parimas vormis, tänu sellele, et on viimased kolmveerand aastat ilma probleemideta aktiivselt treenida saanud.